121
sisu leiame, mis weel tänini meie „Eesti Ma rahwa Koddo ja Kirriko Ramatus“ on: laulud, palwed, katekismus jne. „Wahe selle ja Tallinna käsiraamatu wahel, mis aasta warem trükiti, on nii suur, nagu päewa ja öö wahel,“ ütleb 1845 kuulus keelemees Eduard Ahrens. „Juba raamatu wälimine kuju paneb meid imestama. On Tallinna käsiraamat inetul kombel niisama paks kui pikk, siis on Riia raamatul seesama meelepäraline ja käsiline kuju, nagu meie praegustel lauluraamatutel. Aga weel palju enam paneb meid imestama tema sisu: Siin leiame esimest korda tõsist Eesti keelt. Küll ei ole ta weel weata — kus oleks seda üleüldse nähtud, — aga igal pool näeme suurt püüdmist täiesti just nõnda kirjutada, nagu eestlane räägib, ja Stahli wärdjaid eksitusi juureni wälja kiskuda. Painutamine on tähele pandud, eitaw kõnewiis oma õiguse kätte saanud, sugusõna kõigi Saksa käänakutega wälja heidetud ja osastaw kääne parajal kohal õieti tarwitatud. Seda imelist raamatut lugedes unustame hoopis ära, et see töö 150 aasta eest kirja on pandud. Üksnes mõned wigalised wormid tuletawad Stahli aega meelde, muidu peaksime arwama, et raamat 19. aastasajal on trükitud. Kohati on keel niisugune meistritöö ja ilu poolest täieline, et ta ühe tulewa, põhjani parandatud koduraamatu omane näikse olewat.“ Niisugust kõlawad kiitust jagab Ahrens, kes kedagi naljalt ei kiida, uuele Riia käsiraamatule ja tema toimetajale, Karula õpetajale Johann Hornung’ile.
„Koddo ning Kirgo Ramat pani Piibli tõlkimisele alles õige ja kindla aluse. Keel, milles tema ewangeliumid ja epistlid kirjutatud, on ka meie Uue testamendi, jah terwe Piibli keel.
„Hornungi suur tublidus ja kõrged anded „keeli seletada“ oliwad waraselt tuttawaks saanud. Kui ta alles noor üliõpilane oli, kutsuti ta 1687 juba Pillistwere konferenzile, kus ta selle aegiste kuulsamate keeletundjatega Piibli ümberpanemise üle nõuu pidi pidama. Nagu ülemal nägime, läks koosolek nurja. Hornung aga oli siin palju õppinud, muude seas ka seda, et suur ühine töö paljuliikmelise kommissioni läbi iganes ei edene
