120
kirjutas: „temma töi hobbose“ ja „temma töi hobbost,“ „rabbas teise mihhe mahha“ ja „rabbas teist meest mahha,“ „issa andis härja“ ja „issa andis härga.“
„Juba ees- ja tagasõnade tarwitamine näitab, kui wäga tublisti Hornung Eesti keelt oskas. Ta kirjutas näituseks wana-sõna wiisi kõnekäänud (oma grammatikas lehekülg 107, 108) nõnda: „ilma Jummala awwita ei woi meie ühtegi hääd tehha; keik asjad ommad innimesse pärrast lodud; tänna läks paljo Rahwast meie küllast möda; kargab möda metsi; monni käib aeda möda; sedda möda kui luggo näitab; pusep teeb nöri möda tööd; inimesse kohhus on käsko möda ellada; ärra pudo minnusse“ jne. Need kõnekäänud wõime sõna sõnalt nüüdsesse uude kirjawiisi ümber kirjutada, ja nad on karwa päält õiged. Juba neist kõnekäändudest näeme selgesti, et Hornung Eesti rahwa wana tarkust ka küllalt on tundnud. Seda tunnistab ka see lugu, et meie tema grammatikast kaks Eesti wana-sõna ja ühe mõistatuse leiame ja (lehekülg 111) nimelt: „kel öigus on, peaks kohhut sama“, „ärra peksa härga; härg lähheb pekstes hullemaks“ ning (lehek. 113) „pitkemb puid, pitkemb maid, maddalamb ma rohto (tee-rada).“ Need on wanad-sõnad ja mõistatus, mis praegu alles Eesti rahwa suus kõlawad ja mis nüüdses kirjawiisis koguni õiged on: „kel õigus on, peaks kohut saama; ära peksa härga, härg läheb pekstes hullemaks; pikem puid, pikem maid, madalam maa rohtu.“ Mõistatus on ka juba selle poolest wäga tähele panna, et ta tõendus on sellest, kuda Eesti sõna „maa“ on muiste kahe silbine olnud, sest mõistatuse mõõt näitab, et muiste selle teine pool on olnud „madalamb madan rohtoda.“ — Wäga kahju, et Hornung nii kaugel ei olnud, et ta wanawara oleks mõistnud korjata, siis oleks ta töö tähtsus olnud, mida ei suuda seletadagi. Kuda Hornung Püha kirja ja laulu-raamatu ning oma muud kirjad Eesti keelde toimetas, selle üle anname sõna õpetaja W. Reiman’ile, kes nõnda kirjutab:
„Aastal 1694 ilmus Riias imelik raamat: „Ma Kele Koddo ning Kirgo Ramat,“ kust needsamad jaod ja sellesama
