108
Kargutella kasteella,
Siuka, sitika wilulla;
Siis olen walmis wainiulle,
Kaunis karja saatemalle.“
Paneme selle laulu weel täiesti nüüdsesse keelde, siis näeme, et ta armastuse-kõne neiu ja peiu wahel on, kuda nad üks teisega kokku saaksiwad. Neiu küsib: „Jüri, Jüri! Jooks (see on: kas ju) tulen?“ Peiu wastab: „Ära tule, hellakene! Miks sa, hell, ei eila tulnud, eila olin üksipäini, nüüd olen, wirbi (wist: oks), wiiekesi. Tule homme hommikul, siis olen jälle üksipäini, kargutada (see on: kõndida) kaste sees, siuka, sitika wilul, siis olen walmis wainule, kaunis karja saatma.“
See salmik on siis kõigi Eesti wanade rahwa-luulete isa, nii palju tuhandeid, kui neid uuemal ajal kogutud on, sest ta on kõige waremini kõigist teistest üles kirjutatud. Pärast üles kirjutatud salmikute seas on wissisti mõndagi, mille sisu iseenesest weel waremini rahwa suus on olnud, kuid neid ei ole nii pea kirja pandud.
Teine luule, mis warsti pääle selle ilmus ja mis nimelt J. A. von Brand oma reisijutus aastal 1702 on lugejatele üles pannud, ei ole suurem, kui kõigest 5 wäikest rida, mis nõnda käiwad:
„tulle tenne titerken,
tulle meno juro magghome
anne sud
anne mud
anne ermes netzukan.“
Et selle wiimse salmiku sisu komblik ega ilus ei ole, sinna ei wõi meie midagi parata. Rahwa luuletes juhtub sääraseid sagedasti, ja rahwa luule on ka see salmik täiesti. Et wõõra keele mees teda paremini ei ole osanud üles kirjutada, seda ole ju imeks panna, ei ka seda, et ta mitte ilusama sisuga luulet ei ole keele proowiks walida mõistnud. Enam kui pool teist sada aastat pärast seda on H. Neus mõlemad laulud (oma raamatus „Estnische Volkslieder“ lhk. 241 ja 242) keele poolest hoopis täiemal kujul ära trükkida lasknud, millel nad rahwa suust on uuesti kirja pandud.
