107
ebausklik oli. Forselius-Boecleri raamatu sisu ei ole siis Eesti rahwale mitte häbiks, waid ennemini auuks. Mõtleja leiab selles Eesti eba- ja muinas-usus tihti tõe-terakesi eba-koore all, ja teaduse-mees wõib kaunis kergesti wahet teha, mis eba- ja mis muinas-usk on. Ei wõi ka keegi salata, et sellel kirjeldusel — just selle pärast, et ta juba 17. aastasajal on paberisse pandud, oma jagu teaduslist wäärtust on.
Ühel ajal wõi natuke hiljem Forselius-Boecleri kirjaga ilmus ka esimene Eesti rahwaluule kirjas. Sellel salmikul on oma ajalugu. Tema esimene rida kirjutati „Jörru! Jörru! jooks Ma Tullen?“ Nende sõnade järel arwati teda Läti lauluks! Ajaloo kirjutaja Paul Einhorn, kes 1655 suri, arwas lätlasi Gibeoni rahwa järeltulijateks. Keegi reisija Luenclavius arwas nüüd selles laulus seks kahtlemata kinnitust leidnud olewat, sest esimesed sõnad olla „Jerru, Jerru, Mascalon,“ mis igatsust Jerusalemma ja Damaskuse linna järele awaldada, sest nimed Jerusalem ja Damaskus olla laulu esimeses reas sees! Dionysius Fabricius, katoliki praost Wiljandis ning ajaloo kirjutaja, tundis aga ära, et laul Eesti keeli olla — nimelt palwe metsajumalatele! Alles kolmas ajaloo kirjutaja Kelch seletas oma raamatus „Liefländische Historia,“ kus ta laulu wana keele proowiks ära trükkis, õigesti, et see armastuselaul (Buhlenlied) on. Paneme ka laulu siia üles:
„Jörru! Jörru! jooks Ma Tullen?
Erra tulle Ellaken.
Micks ep ella eile tulnut:
Eile ollin Ella üxinesse
Nüht ollen wirbi wiekesse.
Tule Home Homikulla
Sies ollen Jelle üxinesse
Karkotella Kaste Ella
Siuka Sittika Willula
Sies ollen Walmis Wainijulle
Kaunis karja Satemalle.“
See laul on pääle sõna „wirbi“ koguni kerge seletada. Nüüdses keeles wanade lõppudega käiks ta nõnda:
„Jüri, Jüri! Jooks ma tulen?
Ära tule, hellakene!
Mis ep hella eila tulnud:
Eila olin, hella, üksinessa,
Nüüd olen wirbi wiiekesi.
Tule homme hommikulla,
Siis olen jälle üksinessa,
