mistele. Iga maakonda pandi kaks praostit. Ülemkonsistoorium kutsuti elusse, kes õpetajaameti kandidaatisid katsus ja õnnistas ja kiriku üle valitses. Kirikuid parandati ja ehitati. Riisutud kirikumaid hakati naabrimõisate käest tagasi pärima. Raske oli mehi leida, kes usuteaduses tarvilikku õpetust olid saanud ja kes rahva keelt oskasid. Tartu ülikooli asutamine 1632.Seda puudust aitas Tartu ülikool parandada. Nürnbergi sõjaleeris kirjutas Gustav Adolf asutuskirjale alla. 15. oktoobril 1632 avas kindralkuberner Skytte uue hariduseallika. Ta kõneles tähendusrikkaid sõnu: „Ei mitte üksi mõisnikud ja kodanikud, vaid ka vaesed talupojad peavad sellest suurest heateost kasu saama, need, kellele siiamaani keeldud oli midagi õppida ja kelle ihudega ühes ka nende vaimu taheti pärisorjaks teha.“ Vaevalt on mõni talupoja laps uude ülikooli õppima saanud, aga kaudselt tõi kõrgem õpeasutus meie rahvale ometi seda kasu, et tema tulevased õpetajad ja kohtumõistjad siin rahvale mitte nii võhivõõraks ei võinud jääda, kui mehed, kes otse väljamaalt tulid. —
Vaimulik kirjandus.Rahva keel oli seni õpetajatele äravõitmata takistusi valmistanud. Ametikandidaadid tulid väljamaalt. Kõige paremad nad eelhariduse ja elukommete poolest ei võinud olla. Neid tarvitas nende kodumaa ise. Siin laulatati nad koguduste peale, kelle keelest ja viisist neil aimugi ei olnud. Kõik õppimiseabinõud, mida muidu kirjandus ja keeleõpetused ehk grammatikad pakuvad, puudusid. Ainult rahva suust võis noor õpetaja keelt kuulda ja õppida. Aegamööda purssis ta mõne sõna, pani vaevaliselt tähtsamate vaimulikkude raamatute peaosad ümber ja hakkas neist siis konarliku väljarääkimisega kirikus ette lugema. Vaimulikkude käsikirjaline kirjandus.Tuli naabrikiriku peale veel noorem õpetaja, siis kirjutas ta vanema ametivenna tõlked ära ja tarvitas neid. Oli ta osav, siis parandas ta neid ja pärandas teistele edasi. Neis „käsikirjades“ ja „tõlgetes“ tuleb Eesti kirjanduse hakatust otsida. Selsamal viisil kisti vägivaldselt ka kirikulaulu sõnu Saksa keelest Eesti keelde ja harjutati etteütlemisega ja ettelaulmisega kogudustele kätte. Ka neid koguti ja kanti kirikumõisast kirikumõisa. Tallinna Eesti Püha-Vaimu kiriku õpetaja Georg Müller, kes jutlusi käsikirjades maha jätnud, kõneleb juba 1600 „meie lauluraamatust“ ja toob proovisid. Vaevalt saadi neid laulda. Müller ise kaebab, et koguduse laul ennem lammaste määgimine olevat. Nii viletsad olid laulusõnad. Neid „vanu käsikirju ja tõlkeid“ korjasid, korraldasid, parandasid ja andsid 1632 trükki mag. Stahl.Heinrich Stahl Tallinnas ja
86
