rikuid katsumas. Et otsusi mitte ühepoolselt teha, kutsub ta ka igast külast külavanema, kümniku ehk mõne muu ustava talumehe kirikukatsumisele ja paneb neile küsimusi rahva elu ja ametmeeste ja preestrite ülespidamise kohta ette. Tuleb välja, et kiriklikud ehitused mitmesuguses korras on. On kogudus jõukas ja heldemeelne, siis on kirik tore ja rikas, vaeste koguduste kirikud leitakse väga viletsas olekus olevat. Vaimulikkudega on rahvas pea igal pool rahul. Muidu aga kaebavad talupojad, et neile liiga tehtud, nimelt ka ilmlikkude ülemate poolt. Kord on maa neil käest ära võetud; kord on orjust seadusevastasel viisil kõrgendatud; kord nende käest rohkem vilja ja kalu nõutud kui õigus; kord on neid ihulikult valjusti karistatud. Kõiki kaebtusi kuulab piiskopp ja püüab õigust mõista.
Koguduste madal vaimlik elu.Koguduste vaimlik elu seisab alles madalal järjel. Paganameel ja paganakombed valitsevad täiel jõul. Haiguse ja muu häda ajal minnakse lausujate juurde abi otsima. Pühi hiisi, puid ja kiva austatakse avalikult. Piksele antakse jumalikku au ja viiakse temale joomaohvrid, et ta vihma laseks sadada ja viljarikka aasta saadaks. Muidu kaevatakse tapmise üle. Tapetud inimese sugulased tasuvad seda sagedasti omavoliliselt, sest „veri nõuab verehinda“. Abielust ei hoolita midagi. Märjamaal on harjunud viis, et mehed ja naised laulatamata koos elavad. On himu tasa, siis minnakse jälle lahku. Naisi röövitakse. Usutundmisest ei ole juttu. Nõutakse, et täiskasvanud liikmed usutunnistust ja Meie Isa palvet peast peavad lugema. Kes ei oska, saab nahatäie.
Kyveli korraldused hariduse jne. tõstmiseks.Preestrid kohustatakse kõvasti õpetuse eest hoolt kandma, et nende süü läbi rahva hing hukka ei läheks. Iga pühapäev seletagu preester kogudusele tema oma keeli Meie Isa palve, Ave Maria ja 10 käsku ära ja andku juhatust, kuidas õpitud tarkust elu parandamiseks peab tarvitatama. Noorematele inimestele tehakse seaduseks, et kui nad 18 aastat vanaks saanud, vähemalt iga aasta lihavõtteks pihil käigu, lauale tulgu ja ülemalnimetatud usuasju mõistku. Kes viimastega toime ei saa, seda ähvardatakse „südame kõvaduse ja kangekaelsuse pärast“ peksuga.
Tark mees, nagu Kyvel, sai aru, et pühapäevane õpetus üksi ei aita; sellepärast mõtleb ta juba nagu kooli peale. 1521 nõuab tema, et iga mõis pidagu „üks vaene“ üles, kes lastele „usku ja 10 käsku“ õpetagu. Isegi õpiraamatute muretsemist ei unusta agar piiskopp. 1517 kutsub ta preestrid sinodile kokku, et
