elatanud ordumeister kõheles. Tema juured olid liig kõvasti vanade olude külge kinni kasvanud, muutmist oli raskem korda saata kui vaimustatud pakkujad märkasid. Targu katsus ta endist viisi risti tuult sõita. A. 1535 läks ta Võnnu linnas hingama.
Riiud siinsete maaisandate vahel. Võõraste vahelesegamine maa asjusse.Oma järeltulijale, Hermann von Brüggenoyle, jättis Plettenberg raske päranduse korraldada. Peapiiskopp Thomas Schöning oli 1530 Preisi hertsogi Albrechti venna, Brandenburi markkrahvi Vilhelmi abiliseks võtnud, et tema vägevate sugulaste toel vana võimu taga ajada. See kiskus Liivimaa sekelduste sisse ei mitte ainult Albrechtiga, vaid ka Poola kuninga Sigismund I, kes Vilhelmi onu oli. Mõlemad lootsid segadustes Liivimaad oma võimu alla saada. Vilhelm ei hoolinud maast ega rahvast, vaid tema püüd oli võimalikult suurt tükki omale saada. Et aga endistest peremeestest mitte keegi oma osa heaga käest ei andnud, siis puhkes sisemine vaenutuli lõkkele, mis enne ei kustunud, kui Liivimaa tuhahunnikuks tehti. Esmalt katsus tema oma kätte Riia ja Tartu doompraosti kohti kiskuda, mis suurte sissetulekutega ühendatud olid. Katse läks nurja. Siis heitis ta silma Saaremaa piiskopkonna peale. Siin pidas kõlvatu Reinhold von Buxhöwden ametit. Kerge vaevaga meelitas Vilhelm ühe osa piiskopi mõisnikka, eesotsas mõjuka von Ungerni perekonna, oma poole. Need valisid tema ka tõesti piiskopiks, ja Läänemaa heitis 1532 tema alla. Kuid Saaremaa hoidis vana piiskopi poole ja nüüd riisuti ja laastati vastastikku piiskopkonna maid ja rahvast. Viljandi maapäev tunnistas ennast 1534 vana piiskopi poole. Vilhelm pidi taganema ja tema sõbrad põgenesid väljamaale, kus nad igal pool vaenu endise kodumaa vastu õhutasid, kus juba muidugi ordumeister ja peapiiskopp, linnad ja mõisnikud teineteist oleksid söönud. Iseäranis põnevaks läks seisukord Tallinna linna ja Harju-Viru rüütelkonna vahel Johann von Uexkülli surmamõistmise pärast. Aastate kaupa nõudis see ordumeistri lepitust, enne kui tüli vähe ära sumbutati. Uut õli valas 1539 tulle peapiiskopi Schöningi surm. Tema abiline Vilhelm sai asemele, aga Riia linn ei tahtnud temast teadagi, vaid ähvardas kogunisti tema sissetulekuid koolide, kirikute ja haigemajade ülespidamiseks tarvitada ja astus 1541 Schmalkaldi ühenduse liikmeks. Alles siis, kui Schmalkaldi sõja õnn katoliiklaste poole kaldus, nõrkes Riia linn pisut järele ja andis 1551 ordumeistri Heinrich von Galeni nõudmise peale doomherrade majad ja vara välja, tohtis aga doomkiriku omal pidada. Uuesti otsis Vilhelm tuge väljastpoolt. 1554 võttis tema Meklenburi hertsogi
38
