III.
Eesti rahvas usupuhastuse ajajärgul.
Ordu langemine ja lõpp. — Tagasivaade orduaja peale. — Usupuhastuse algus ja edenemine suuremates linnades. — Usupuhastust takistavad piiskopid ja rüütlid. — Usupuhastus lausal maal. — Eesti vaimuliku kirjanduse esimesed jooned.
Orduriigi langemine.Usupuhastus tõukas kõdunenud orduriigi täiesti ümber. Ordu ja piiskoppide valitsus põhjenes keskaja olude ja katoliku kiriku seadluste peal ja kiratses seni naabrite nõrkuse põhjal päevast päeva edasi. Usupuhastus aga õõnistas selle aluse ära ja ajas seinte sisse uusi pragusid. Seisuste vastastikuse vaenuliku seisukorra kõrva tekkisid usulõhed. Alasti omakasu ja sisemine vaen, mida seni ühine hädaoht ja seisuste tulu ikka veel oli jõudnud kammitsas hoida, pääsis vallale. Ei hoolitud enam ühistest ega seisusekasudest, igaüks vaatas ainult oma teede peale, mis tema isikule hea oli. Oleks paras mees ilmunud, kes järsu meelega kõik vana oleks asemelt lükanud ja tugeva käega pisemad isikud ühise ilmliku ainuvalitsuse alla sundinud, nagu Albrecht seda Preisimaal tegi, vahest oleks orduriik muudetud kujul edasi jõudnud elutseda. Aga päästjat ei ilmunud. Meeste puuduse ja sisemise tühjuse sisse uppus ordu ära. Kui välised vaenuväed kangemini hakkasid puhuma, ei leitud kaitsjaid müüride pealt, ja vägevamad naabrid pärisid suitsvad varemed.
Orduriigi päästmise katsed.Ühevahe lootsid Saksa isamaalised ringkonnad, et Volter von Plettenberg mees võiks olla, kes lagunevad orduvalitsuse osad ühiseks vürstkonnaks saaks kokku sulatada ja Liivimaa Saksa riigile alal hoida. Volmari maapäeval (a. 1526) nõudsid kõik seisused, et ordu, peapiiskopi, Tartu, Tallinna, Saaremaa ja Kura piiskoppide vallad kui ka linnad ühe ainsa ilmliku valitseja all ühendataks. Pakuti Plettenbergile uut au ja ametit. Aga
