nasid rahva jõu välja. Veel aasta hiljemini, kui vallad omavalitsuse said, 1869, vaevas laialine nälg meie kodumaad. Ja Saaremaa vaevles alles hiljuti „musta võla“ koorma all, mis nälja-aastal 1869 tehtud. Alles aastasaja viimasel veerandil ei kannatanud meie rahvas enam leivapuudust, vaid jõudis isegi 1892. aasta viljaikalduse ära kanda. —
Rahva haridus.Ihu kõrval nõudis vaim toidust hariduse ja õpetuse kaudu. Ka selle hoole pani 1819. a. seadus talurahva enese nõrkade õlgade peale. „Igas kogukonnas peab üks kool olema,“ ütles seadus. Rahva hariduse seisukord 19. aastasaja I poolel.Mõisakoolidest, mis 18. aastasaja lõpul olid asutatud ja siin ja seal kidusid, said vallakoolid. Koolide asutamine ja ülespidamine pidi rahva enese asi olema. Rahvas aga ei tunnud veel sugugi koolide kasu ja ei tahtnud koolide eest mingit kulu kanda. Ei jõudnudki, sest et ta väga vaene oli. Kooliskäimine oli sellepärast esiotsa rahva meelest uus teoorjus, mida peale sunniti, koolide ülespidamine rõhuv koorem vallale, kool ise põlatud võõraslaps. Seda mööda oli ka kooliõpetus kehv, koolitöö vili lahja, kooliõpetaja haridus madal, koolmeistri palk vaevalt nimetamisevääriline. Isegi koolide katsumised jäid hooletusesse. Asi hakkas alles aastasaja keskpoolel paranema, kui talupoegade põlv ise paranema ja mõisad jälle koolitööd toetama hakkasid. Seisukorra paranemine aastasaja II poolel.Korralikud koolivalitsused seatakse nüüd mõisate, õpetajate ja valdade asemikkudest ametisse, „koolmeistrite kool“ Valgas 1848 ja seminarid Kuudal 1854, Kaarmal 1871 ja viimaks 1873 Tartus pannakse käima. Koolmeistri elukord saab kindla aluse, ja kõlblikka kooliraamatuid soetatakse hoolega. Iseäranis viiendal aastakümnel ärkas elavam osavõtmine rahvahariduse-tööst. Kangeks äratajaks aga sai endine professor ja pärastine piiskopp K. C. Ulmann (sünd. 3. veebr. 1793). 1874. aasta Kooliseadus oli kõige selle edasiliikumise tagajärg. Nüüd näeme ka, kuidas rahvas mõnes kohas koolitööst juba armastusega osa võtab, sest et tema jõud ja arusaamine kasvab. Nägusaid koolimajasid toob iga aasta juurde, koolmeistrid külvavad osava käega nooresoo südamesse hariduse seemet, rahva omad pojad panevad lastele tarbekohasemad kooliraamatud kirja. Kadumata tööd on koolikirjanduses nimelt C. R. Jakobson (sünd. 14. juulil 1841) teinud. Tema aabitsaraamat tutvustas meid esmalt loomuliku õpetuseviisiga, tema „Kooli lugemise raamatud“, mis meistriosavusega kirjutatud ja elustavate piltidega kaunistatud, on meie lapsi 30 aastat otsa õpetanud, niipalju kui kitsad olud lubasid. Tallinnamaal püüdsid Rapla
