VII.
Eesti rahva vabanemine 1765—1865.
Pärispõlv kaob, aga pärismaa langeb täiesti võitjate saagiks. — Teoorjus ajab rahva meeleheitmisele ja mis teda talumaadelt hävitab. — Kodupinda hakatakse tagasi lunastama. — Kohalikule omavalitsusele pannakse alus. — Mis kirik, kool ja kirjandus vaimu vabastamiseks katsus teha. — Viimase ajajärgu ülevaade, kus uuesti ahelaid taoti ja kuidas need katkevad.
Valgustuseaja vaim, riiklik võim, tehniline edenemine on pärisorjuse vastased.18-ne aastasaja teisel pool tõusid pärisorjade peremeeste piiramata vägivallale kolm tugevat vastast.
Esmalt looduseõigusest väljakasvavad valgustuse-ajajärgu mõisted „inimese-õigustest“ ei võinud seisukorraga leppida, kus suurema hulga inimeste ihu ja hing ühe väikse salga pärisomad ja omavoliliselt tarvitada olid.
Valgustuseaja mõjul hakkas riiklik võim oma ülesannetest paremini aru saama, et tema vagusi ei või pealt vaadata, kuidas üksainus seisus teist varanduslikult ja kõlbliselt välja kurnas ja jõuetuks tegi. Riiklik võim katsus nõrgemaid tugevamate vastu kaitsta ja õigusi ühetaolisemalt riigialamate vahel ära jaotada. Politsei- ja kohtuvõim pidi pärisperemeestelt riigivalitsuse kätte minema.
Kolmandaks nõudis tehniline edenemine ja füsiokraatide õpetus põllutöö tähtsusest muutusi. Arukamad põllumehed tundsid ära, et orjadega, keda ainult piits taga ajab, suuremaid parandusi põllumajanduses ja tööstuses toime ei saa panna. See mõte vähendas pärisperemeeste hirmu kahju eest, mis orjuse ärakaotamisest kardeti, ja tegi nad järele andlikumaks seltskonnas ärganud vaba voolu ja riigivõimu pealekäimise vastu.
