tegema, täis armastusetuld nende vaeste vastu, kellele nad armusõna tõid. Mõlema käega võeti „Määri vennaksed“ kui „vennad“ vastu.
Vennaste-koguduste demokraatlik sisemine kord.Siia juurde tuli Vennaste-koguduse sisseseade ja valitsus. Siin oli igal „vennal“ sõna- ja hääleõigus. Kõik ametid ja kohad seisid selle ees lahti, kelle meel vaga, elu aus ja pea tark oli. Meie rahvale ei olnud aga vähematki õigust jäetud. Kuskil ei võinud ta kokku heita, kuskil oma arvamist avaldada, kuskil oma tahtmist ja teadmist mööda mehi ametisse panna ja oma juhatajateks seada. Nüüd ilmus Vennaste-kogudus. Rahvas leidis raasukese maad omavalitsusele. Rahva rõhutud hing tundis vähemalt „maja“ juures, et ta inimene oli ja ei mitte ainult tööloom.
Herrnhut aga tagus rauda, sest et raud kuum oli. Kümne aasta jooksul oli tema mõju ja võimu tervel maal tunda. Isegi vastased pidid tunnistama, et Jumala sõna järele suur nälg ja janu oli tõusnud ja et rahva elu paranes, vargus, joomine, roppus ja peksmine vähenes. Hulk õpetajaid ise teretasid Vennaste-koguduse õnnistatud tööd rõõmuga. Aga ka vastaste viha kasvas. 1743 keeldi korraga Vennaste-koguduse töö koguni ära. Vennaste-kogudusi kiusatakse taga.Saksamaalt tulnud „vennad“ saadeti maalt välja, Zinzendorf, kes vendade eest kostma tõttas, pandi Riias vangi. Saaremaa superdendi Gutsleffi ja mitme teise Herrnhuti sõbra peale tõsteti valekaebtusi, et nad riigivalitsuse vastased ja rahva mässule kihutajad olevat, ja saadeti Peterburki, kus nad osalt vangipõlves ka surid. Segamata võis nüüd orjus, ihu ja hinge pärisorjus, edasi kesta. Isegi „ristiusuga seisis ta nüüd jälle koos“.
114
