„Ei, ma pean teie loomust nii sügavaks.”
„Kuidas te seda arvate?”
„Mu kallis poiss, need, kes armastavad ainult kord oma elus, on tõeliselt pealiskaudsed. See, mida nad nimetavad lojaalsuseks ja truuduseks, seda nimetan mina kas harjumuse tardumuseks või kujutlusvõime nõrkuseks. Truudus tundmusteelus on sama, mis järjekindlus vaimses eluski – lihtsalt saamatuse tunnistus. Truudus! Millalgi pean seda analüüsima. Omanduskirg peitub tema varjul. On nii palju asju, mida me minema viskaksime, kui me ei kardaks, et mõni teine nad üles korjab. Aga ma ei tahtnud teid katkestada. Jätkake oma jutustust.”
„Nõnda siis, leidsin enda koledast väikesest eraloozhist, labane lavaeesriie otse silme ees. Kardina varjult võisin ma kogu ruumi vaadelda. Maitsetult mukitud kupatis: aina Cupidod ja küllussarved, nagu kolmanda järgu pulmakoogil. Rõdu ja põrand olid üsna täis, aga rida räpaseid kinnistoole oli päris tühi ja esiridades istus vaevalt keegi. Naised kõndisid apelsinide ja limonaadiga ja pähkleid hävitati seal hirmsal kombel.”
„See pidi olema just nagu inglise draama hiilgeajal.”
„Just nõnda, arvan ma, ja mind rusus see. Hakkasin mõtlema, mis ma küll pean tegema, kui heitsin silmad programmile. Arvake, mis seal mängiti, Harry.”
„„Loll poiss” või „Tumm, kuid süütu”. Meie isad armastasid selletaolisi tükke, usun ma. Mida kauemini ma elan, Dorian, seda teravamalt tunnen, et millest jätkus meie isadele, sellest meile ei jätku. Kunstis kui ka poliitikas: les grand-pères ont toujours tort.”
„See tükk oli meile küllalt hea, Harry. See oli „Romeo ja Julia”. Pean tunnistama, mind haavas mõte, et ma pean Shakespeare’i nägema selles viletsas koopas. Ometi
