Londonil tema lugematute inimestega, räpaste patuste ja hiilgavate pattudega, nagu teie kord ütlesite, peab minule midagi tagavaraks olema. Kujutlesin tuhandeid võimalusi. Juba paljas hädaohu kartus tõstis vaimustustundmuse. Mul tuli meelde, mis te mulle rääkisite meie esimesel lõunasöögil, sel imelisel õhtul – rääkisite ilu otsimisest, mis on tõeline elusaladus. Ma ei tea, mis ma ootasin, kuid ma läksin välja ning sammusin ida poole, kaotades peagi tee räpaste tänavate ja mustade, rohuta platside rägas. Kella poole üheksa paiku läksin mööda mingist veiderväikesest teatrist tema suurte leegitsevate gaasitulede ja karjuvate kuulutustega. Keegi inetu juut, kõige üllatavamas vestis, mida ma kunagi näinud, seisis sissekäigul ja suitsetas vastikut sigarit. Tal olid võidunud lokid ja määratu suur teemant hiilgas keset määrdinud särki. „Soovite loozhi, mu lord?” küsis ta mind nähes ja tõmbas suurepärase alandlikkusega kübara peast. Temas oli midagi, mis mulle nalja tegi, Harry. Ta oli niisugune peletis. Teie panete mind naeruks, ma tean, kuid ometi astusin sisse ja maksin terve ginea prostseeniumloozhi eest. Praegu ei mõista ma seletada, miks ma seda tegin; ja ometi, kui ma seda mitte poleks teinud, mu kallis Harry, kui mitte, siis oleksin kaotanud oma elu suurima romaani. Näen, te naerate. See on hirmus!”
„Ma ei naera, Dorian, vähemalt ei naera ma teid. Kuid teie ei peaks ütlema – minu elu suurim romaan. Kõige enam, see on teie elu esimene romaan. Teid armastatakse alati ja alati olete teie armastusse armunud. Suur kirg on nende eesõigus, kel pole midagi teha. See on ulajate klasside ainuke otstarve maal. Ärge kohkuge. Teil on tagavaraks suurepäraseid asju. See on ainult algus.”
„Peate siis minu loomust nii pealiskaudseks?” hüüdis Dorian Gray pahaselt. 94
