NELJAS PEATÜKK
Kuu hiljem ühel õhtupoolikul istus Dorian Gray lord Henry maja väikeses raamatukogus toredal tugitoolil Mayfairis. Oma kõrge puuvoodriga oliivikarva tammest, oma kollaka friisiga ja krohvist kõrgehetega laes ning telliskivikarva vaiba ja selle peale laotatud pikanarmaliste pärsia siidtekkidega oli see tuba omal viisil väga ilus. Kenal atlasspuust laual seisis väike Clodion’i loodud kuju ja selle kõrval raamat „Les Cent Nouvelles”, mille Clovis Eve oli köitnud Margarete de Valois’ tarvis, külvates selle üle kuldkarikakardega – lilledega, mis kuninganna valinud endale embleemiks. Kaminasimsil seisid mõned suured sinised portselanvaasid tulpidega ja läbi väikeseruudulise akna voolas Londoni suvepäeva aprikoosivärviline valgus.
Lord Henry polnud veel koju tulnud. Ta jäi alati hiljaks põhimõtteliselt, sest tema põhimõtteks oli, et täpsus on aja varas. Selletõttu oli noormees pisut tusane, lehitsedes ükskõikselt toredasti pildistatud „Manon Lescaut” köidet, mille ta oli leidnud kusagilt raamaturiiulilt. Louis Neljateistkümnenda kella ühetooniline tiksumine piinas teda. Paar korda oli tal mõte ära minna.
Viimaks kuulis ta väljas samme ja uks avanes. „Kui hilja te tulete, Harry!” lausus ta.