„Olen täiesti unustanud, mis ma ütlesin,” naeratas lord Henry. „Oli see kõik tõesti halb?”
„Tõesti väga halb. Mina pean teid tõepoolest äärmiselt hädaohtlikuks, ja kui meie hea hertsoginnaga midagi peaks juhtuma, siis näeme teis isikut, kes on esimesena vastutav. Kuid mina tahaksin rääkida teiega elust. Minuaegne inimpõlv oli igav. Millalgi, kui olete Londonist tüdinud, tulge alla Treadleysse ja seletage mulle oma nautimisfilosoofiat suurepärase burgundi pudeli juures, mis mul õnneks olemas.”
„Väga hea meelega. Külaskäik Treadleysse on suur eesõigus: seal on täiuslik peremees ja haruldane raamatukogu.”
„Teie teete ta täielikuks,” vastas vanahärra viisaka kummardusega. „Ja nüüd pean teie suurepärase tädiga jumalaga jätma, Atheneum ootab mind. On aeg, kus me seal magame.”
„Teie kõik, mr. Erskine?”
„Nelikümmend neljakümnes tugitoolis. Teeme harjutusi inglise teaduste-akadeemiaks.”
Lord Henry naeris ja tõusis toolilt. „Mina lähen Parki,” hüüdis ta.
Uksest välja minnes puudutas Dorian Gray tema kätt. „Lubage mind enesega kaasa,” lausus ta.
„Ma arvasin, et olete lubanud minna Basil Hallward’i vaatama,” vastas lord Henry.
„Parema meelega tuleksin teiega; jah, ma tunnen, et pean tulema teiega. Lubage mind tulla. Ja te peate lubama kogu aeg minuga rääkida. Ükski ei räägi nii imeliselt kui teie.”
„Ah! Tänaseks olen juba küllalt rääkinud,” ütles lord Henry naeratades. „Nüüd tahan ainult elu vaadelda. Aga kui soovite, tulge kaasa ja vaadelge ühes minuga.” 88
