hilja, et ainuke asi, mida inimene kunagi ei kahetse, on tema eksimused.”
Naer liikus ümber kogu laua.
Ta mängis selle ideega ja muutus ülemeelikuks; paiskas ta õhku ja muutis ta uueks; laskis ta pagema ja haaras jällegi kinni; andis talle oma kujutusvõimega säravad värvid ja tiivustas ta oma paradoksiga. Jätkates suundus tema meeletuse kiitus filosoofiasse ja Filosoofiagi muutus nooreks ning haarates Naudingu meeletu muusika järele ja kandes nagu viinalaigulisi riideid ja eefeipärga, tantsis ta bakhandina üle elukinkude, pilgates Silenust tema kainuse pärast. Tõsiasjad põgenesid tema eest nagu kohutavad metsavaimud. Tema valge jalg tallas ilmatu suures surutõrres, mille juures istus tark Omar, kuni vulisev marjamahl tõusis purpurseis vullides voogavana mööda tema paljaid liikmeid või ronis punase vahuna üle tõrre mustade, nirisevate längus servade. See oli haruldane improvisatsioon. Ta tundis, et Dorian Gray silmad kiindusid temasse, ja teadmine, et kuulajate seas viibis keegi, kelle meeli tema tahtis võluda, näis andvat tema arule teravuse ja laenavat kujutelmadele värvid. Ta oli hiilgav, fantastiline, vastutustundeta. Ta meelitas kuulajad neist enestest välja ja naerdes astusid nad tema vile kannul. Dorian Gray ei pööranud oma pilku temalt, vaid istus nagu äratehtuna, kuna naeratus ajas naeratust huulilt ja imestus aina kasvas tema tumenevais silmis.
Viimaks astus sisse Tõelisus praeguse ajajärgu kohaselt riietatuna teenri näol, kes teatas hertsoginnale, et tema sõiduk ootab. Naljakal meeleheitel ringutas see käsi.
„Kui tüütu!”’ hüüdis ta. „Ma pean minema. Ma pean oma mehele klubisse järele minema, et teda Willisesse 86
