„Hirmus raske,” kajas leedi Agathalt vastu.
Lord Henry heitis pilgu mr. Erskine’ile. „Inimsugu võtab end liiga tõsiselt. See on maailma pärispatt. Oleks koopaelanik osanud naerda, ajalugu oleks olnud teissugune.”
„Teie olete tõesti väga lohutav,” lõõritas hertsoginna. „Olen ennast ikka süüalusena tundnud teie tädi külastama tulles, sest minul pole East Endi vastu põrmugi huvi. Tulevikus võin ma talle punastamata näkku vaadata.”
„Punastamine on väga sobiv, hertsoginna,” tähendas lord Henry.
„Ainult noorele,” vastas see. „Kui minusugune vana punastab, siis on see väga halb märk. Ah, lord Henry, tahaksin, et ütleksite mulle, kuidas võib uuesti nooreks saada.”
Lord mõtles silmapilgu.
„Kas mäletate mõnd suurt eksitust, mis te nooril päevil olete teinud, hertsoginna?” küsis ta, vaadates talle üle laua otsa.
„Mäletan mitut, kardan ma,” hüüdis ta.
„Siis korrake neid uuesti,” ütles lord tõsiselt. „Et oma noorust tagasi saada, on vaja ainult oma nooruserumalusi korrata.”
„Vaimustav teooria!” hüüdis hertsoginna. „Ma pean ta teostama.”
„Hädaohtlik teooria!” kuuldus sir Thomase kokkupigistatud huulilt. Leedi Agatha raputas pead, kuid lõbu pakkus see ometi. Mr. Erskine kuulatas.
„Jah,” jätkas lord Henry, „see on üks suuri elusaladusi. Tänapäev sureb suurem hulk inimesi omataolisse roomavasse kainesse mõistusse ja nad leiavad alles liiga
