tud ja et nemad on jäänud metsikuks ja loomalikuks just sellepärast, et maailm on neid näljutanud allaheitmiseks või neid tapnud piinadega, kuna ta oleks aga pidanud neid püüdma teha uue hingelisuse elementideks, kus oleks valitsevaks tunnuseks peen iluinstinkt. Vaadates tagasi Inimesele ajaloo voolavuses kummitas teda kaotundmus. Nii paljust oli loobutud ja nii vähese tagajärjega! Oli leidunud hullumeelset, vabatahtlikku keeldumust ja kuulmatut enesepiinamist ning enesesalgamist, mille algpõhjuseks osutus hirm ja mille tagajärjeks oli palju kohutavam langus kui see kujutletu, millest inimesed oma teadmatuses olid püüdnud leida pääseteed. Loodus oma imelises iroonias kihutas üksiklase toitu otsima ühes kõrveloomadega ja tegi loomad väljal tema kaaslasteks.
Jah, pidi tulema, nagu lord Henry oli ennustanud, uus hedonism, elu uueks looma ja teda vabastama karedast, inetust puritanismist, mis ärkas just tema enda päevil imelikult uuesti. Muidugi pidi ta vaimu teenima, kuid ei kunagi võidud leppida teooria või süsteemiga, mis oleks kaasa toonud ükskõik mis kujul tundmuselu kogemustest loobumise. Hedonismi eesmärk oleks tõepoolest kogemus ise ja mitte selle vili, olgu ta magus või kibe. Ta ei tohtinud midagi teada ei meeli surmavast asketismist ega harilikust liiderlikkusest, mis nüristab meeled. Kuid inimesi pidi õpetama keskenduma meie elu silmapilkudele, mis on isegi ainult silmapilk.
Vähe leidub meie seas neid, kes poleks mõnikord ärganud enne koitu või pärast unenäota ööd, mis paneb meid peaaegu surmasse armuma, või ka pärast mõnd hirmu ja moonutatud rõõmu ööd, kus hinge urgastes hiilivad viirastused, mis on koledamad kui tõelisus ise, olles täidetud tuksuva eluga, mis pesitseb igas veidruses ja mis annab kestva elujõu gooti kunstilegi, sellele kunstile, mis 194
