likkudeks ilu jumaldamisega”. Ühes Gautier’ga oli tema üks neid, kellele „on olemas nähtav maailm”.
Ja tõepoolest, Elu ise oli talle esimene ja suurim kunst, millele teised kunstid olid ainult ettevalmistuseks. Moel, mille tõttu tõeliselt fantastiline muutub silmapilguks üldiseks, nagu ka moealpusel, mis on omataoline katse maksma panna ilu absoluutset modernsust, oli muidugi tema kohta oma võluvus. Tema riietusviisil ja erilistel stiilidel, mida ta aeg-ajalt ilmutas, oli tunduv mõju elegantseisse noortesse Mayfairi ballidel ja Pall Malli klubiaknaisse, mis jäljendasid teda kõiges tema tegevuses ja püüdsid korrata tema juhuslikkude, ainult pooleldi tõsistena mõeldud narruste kaasakiskuvat võluvust.
Sest kuna tema kõigest südamest valmis oli vastu võtma seisundit, mida temale peaaegu viibimata pakuti täisealiseks saades, ja kuna ta tõepoolest sügavat lõbu tundis mõeldes, et tema võib oma päevil Londonile sedasama olla, mida oli „Satyriconi” autor millalgi Nero-aegsele keiserlikule Roomale, kandis ta oma sügavamas südame põhjas ometi soovi olla midagi rohkem kui paljas arbiter elegantiarum, kellelt küsitakse nõu, kuidas kanda mõnd kalliskivi, köita kaelasidet või hoida keppi. Tema püüdis välja töötada uue elukava, millel oleks oma põhjendatud filosoofia ja korraldatud põhimõtted – püüdis leida meelte hingestamiseks selle elukava kõrgeima teostuse.
Meelte jumaldamine on sagedasti, pealegi veel põhjendatult, omandanud halva kuulsuse, sest inimesed tunnevad loomulikku hirmu ärrituste ja kirgede ees, mis näivad olevat neist enestest tugevamad ja mida nad jagavad madalamate organismidega. Kuid Dorian Gray’le tundus, et meelte tõsist loomu pole kunagi õieti mõiste-
