mese valust ja meeleheiteist, kes oli iseendas kaotanud selle, mida ta teistes kogu maailmas hindas kõige kõrgemalt.
Sest imeline ilu, mis oli võlunud Basil Hallward’i ja nii mõndagi teist, ei pidanud teda nähtavasti kunagi maha jätma. Isegi need, kes olid temast kuulnud kõige halvemaid asju – sest aeg-ajalt liikusid tema eluviiside kohta Londonis imelikud kuulujutud, mis andsid klubides kõneainet, – ei suutnud temast midagi auvastast uskuda, niipea kui olid teda ennast kord näinud. Ikka veel oli tal selle välimus, kes on enda puhta hoidnud maailma rüvetusest. Inimesed, kes armastasid kahemõtteliselt rääkida, jäid Doriani sisse astudes vait. Tema näo puhtuses oli midagi, mis oli neile etteheiteks. Tema pelk juuresolek näis neile meelde tuletavat nende süütust, mille nad olid rüvetanud. Nad imestasid, kuidas küll midagi nii võluvat ja meeldivat nagu tema oli suutnud pääseda hukutusest ajajärgul, mis oli niisama räpane kui ihar.
Sagedasti, kui ta oli koju tulnud mõnelt neilt saladuslikelt ja kestvamailt teekonnilt, mis andsid põhjust nii imelikkude kuulujuttude levimiseks tema kohta sõprade keskel või nende seas, kes endid selleks pidasid, ronis ta mööda treppi üles, avas lukustatud toaukse võtmega, mis nüüd juba enam kunagi tema juurest ei lahkunud, ja peegel peos seisis oma pildi ees, vaadeldes seda vastikut ja aastais nägu lõuendil ning noort nägu lihvitud klaasil, kust ta temale vastu naeris. Just nende vastandite teravus suurendas tema naudingut. Ikka enam ja enam armus ta iseenda ilusse, ikka enam ja enam tundis ta huvi oma hinge raiskumise vastu. Mõnikord uuris ta suurima hoole ja õudse ning hirmsa lõbuga neid ilgeid jooni, mis inestasid tema otsaesist ja ronisid tema himura suu ümber, küsides endamisi, mis küll on koledam, kas pattude või
