ÜHETEISTKÜMNES PEATÜKK
Aastate jooksul ei suutnud Dorian Gray vabaneda selle raamatu mõjust. Aga ehk oleks täpsem öelda, ta ei püüdnudki sellest vabaneda. Ta muretses endale Pariisist mitte vähem kui üheksa suurekaustalist esimese trüki eksemplari ja laskis nad köita erivärvilistena, nii et võiks neid vahetada muutuvate meeleolude ja loomuse tujude kohaselt, mille kontrolliks tal näis ajutiselt kaduvat peaaegu igasugune võim. Kangelane, see imeline noor pariislane, kelles nii imelikult olid segatud romantilised ja teaduslikud kalduvused, muutus talle omataoliseks eeskujulikuks algtüübiks. Ja tõepoolest, kogu raamatus näis peituvat tema enda elulugu, mis kirjutatud enne, kui tema elanud.
Ühes asjas oli tema õnnelikum kui romaani fantastiline kangelane. Tema polnud kunagi tundnud – tõepoolest polnud tal kunagi põhjustki tunda seda teatud määral veidrat hirmu peeglite, poleeritud metallide ja vaikse veepinna ees, mis valdas noore pariislase juba nii varases elus, olles põhjendatud tema millalgi nii silmapaistva ilu äkilise hävinguga. Peaaegu julma rõõmuga – võib-olla on igas rõõmus, samuti nagu igas lõbuski julmusel oma osa – luges ta raamatu viimast jagu, tema ehk pisut liialdatud, kuid tõeliselt traagilist jutustust ini- 190
