ÜHEKSAS PEATÜKK
Kui ta järgmisel hommikul einestas, astus Basil Hallward sisse.
„Olen nii rõõmus teid kohates, Dorian,” ütles ta tõsiselt. „Eile õhtul käisin siin, aga mulle öeldi, et te olevat ooperis. Muidugi teadsin ma, et see on võimatu. Aga ma oleksin tahtnud, et oleksite sõna jätnud, kuhu te tõeliselt läksite. Minul möödus hirmus öö, sest ma kippusin kartma, et ühele kurbmängule võiks järgneda teine. Arvan, et oleksite võinud mulle telegrafeerida, kui sellest kuulsite. Juhuslikult lugesin sellest „The Globe’i” viimasest väljaandest, mis puutus pihku klubis. Tulin siis kohe siia ja olin teid mitte leides väga õnnetu. Ma ei suuda teile öelda, kui hirmus valus on mul kogu selle asja pärast. Mõistan, mis peate teie küll kannatama. Aga kus olite? Käisite teie tüdruku ema vaatamas? Silmapilguks mõtlesin teile sinna järele tulla. Aadress oli lehes. Kusagil Euston Roadil, eks? Kuid ma ei söandanud pealetükkivaks muutuda valus, mida ma ei suuda vähendada. Vaene naine! Missuguses seisukorras ta küll peab olema! Pealegi oli see tema ainus laps! Mis ütles ta kõige selle kohta?”
„Armas Basil, kust mina seda tean?” lausus Dorian Gray, kuna ta ise hirmus tüdinuna veneetsia klaasist rüü- 166
