sis see veel tema võimuses? Oli tõesti palve selle muutuse mõjutanud? Kas ei ole ehk põhjuseks mingisugune imelik teaduslik tõsiasi? Kui mõte võib mõjutada elusat organismi, miks ei võiks ta siis mõjutada surnuid ja anorgaanilisi asju? Veel enam, kas välised asjad ei või meie suhtes ilma mõtte ja teadusliku soovita võnkuda meie meeleolude ja kirgedega kooskõlas, oletades imelikku sugulust või salajast armastust aatomite vahel? Kuid põhjusel polnud siin tähtsust. Kunagi elus ei tahtnud ta enam palve kaudu kutsuda mingit hirmsat võimu. Kui pilt pidi muutuma, siis muutugu ta. See oli kõik. Milleks pidi ta sellesse nii sügavale tungima?
Sest pidi olema ju tõsine lõbu teda vaadelda. Ta pidi võima oma hinge jälgida tema salajamaisse urkaisse. See pilt pidi olema temale kõige imelikum nõiapeegel. Nagu ta oli temale ilmutanud tema enda ihu, samuti pidi ta ka ilmutama temale ta hinge. Ja kui pildile langeb juba talv, seisaks tema ise ikka veel seal, kus kevad sirutab suvele käe. Kui pildi näolt valgub veri ja järele jääb kahvatu kriidimask tinaste silmadega, hoiaks tema alal noorusliku võluvuse. Ainuski tema meeldivuse lilledest ei närtsiks. Ainuski tema elutuige ei nõrgeneks. Kreeka jumalaina jääks ta tugevaks, nobedaks ja rõõmsaks. Mis oleks siis sellest, mis sünnib värvitud näoga lõuendil? Tema oleks kaitstud. See oli kõik.
Ta tõmbas sirmi endisele paigale pildi ette ja naeratas ise seda tehes; siis läks ta magamistuppa, kus juba teener teda ootas. Tund hiljem oli ta ooperis ja lord Henry kummardus tema tooli kohal.
