nult. „Kuid ma olen teile väga tänulik kõige eest, mis mulle ütlesite. Teie olete kindlasti minu parim sõber. Ükski pole mind kunagi nõnda mõistnud kui teie.”
„Meie oleme alles oma sõpruse algusel, Dorian,” vastas lord Henry tema kätt surudes. „Jällenägemiseni. Loodetavasti kohtan teid pool kümme. Pidage meeles, Patti laulab.”
Kui lord Henry enda järel ukse oli sulgenud, kõlistas Dorian Gray; mõne minuti pärast ilmus Victor lambiga ja laskis eesriided alla. Dorian ootas kärsitult, et ta ometi kord läheks. Teener näis tarvitavat lõpmata aja kõige juures.
Niipea kui teener oli toast läinud, tormas Dorian sirmi juurde ja tõmbas selle kõrvale. Ei, pildis polnud mingit uut muutust. Tema pidi Sibyl Vane’i surma teated enne saama kui Dorian ise. Tema tundis elusündmusi, nagu nad tõeliselt olid. Paheline julmus, mis inestas tema suu peeni jooni, oli kahtlemata ilmunud just sel silmapilgul, mil neiu mürki jõi, ükskõik mis see ka oli. Või oli ta ükskõikne tagajärgede vastu? Võttis ta teatavaks ainult selle, mis sündis hinges? Võib olla, ja ta lootis, et millalgi sünnib ehk muutus otse tema enda silmi all, ning see lootus pani ta värisema.
Vaene Sibyl! Milline romaan see kõik oli olnud! Näitelaval oli ta sagedasti surma mänginud. Aga nüüd puutus Surm ise teda ja võttis ta endaga kaasa. Kuidas mängis ta küll selle viimse hirmsa stseeni? Needis ta teda, Doriani, surres? Ei, tema suri armastusest tema, Doriani vastu ja armastus pidi olema temale alati sakramendiks. Ta lunastas kõik oma elu ohvriga. Enam ei tahtnud Dorian sellest mõelda, mida Sibyl oli pannud teda sel hirmsal õhtul teatris kannatama. Teda mälestades
