ärge raisake oma pisaraid Sibyl Vane’i pärast. Tema oli vähem reaalne kui nemad.”
Vaikus. Videvik tihenes toas. Hõbejalgsed varjud ronisid aiast kuulmatult sisse. Pikkamisi vaibusid asjade värvid.
Natukese aja pärast tõstis Dorian Gray silmad. „Teie seletasite mulle minu enda, Harry,” lausus ta teatud kergendusohkega. „Tundsin kõike seda, mis teie ütlesite, aga kuidagi kartsin ma ja ei suutnud seda iseendale väljendada. Kui hästi te mind tunnete! Kuid ärgem rääkigem enam sellest, mis sündinud. See oli imeline kogemus. See on kõik. Kas elul peaks veel midagi niisama imelist minule tagavaraks olema?”
„Elul on teie jaoks ükskõik mis tagavaraks, Dorian. Pole midagi olemas, mida teie ei suudaks oma haruldaselt ilusa välimusega teha.”
„Aga oletame, Harry, et mina muutun kõhnaks, vanaks ja kortsuliseks? Mis siis?”
„Ah siis,” ütles lord Henry, tõustes lahkumiseks, „siis, mu kallis Dorian, peate oma võitude saavutamiseks võitlema. Praegu kantakse nad teile kätte. Ei, teie peate oma ilusa välimuse säilitama. Meie elame ajajärgul, mis loeb liiga palju, et olla tark, ja mis mõtleb liiga palju, kui et olla ilus! Teieta on meil võimatu läbi saada. Nüüd aga riietuge parem ja sõidame klubisse. Oleme üsna hiljaks jäänud.”
„Ma arvan, me kohtame Ooperis, Harry. Olen liiga väsinud, et midagi süüa. Mis on teie õe loozhi number?”
„Kakskümmend seitse, arvan ma. See on esimeses reas. Te leiate tema nime ukselt. Aga mul on kahju, et te ühes minuga sööma ei tule.”
„Ma ei tunne selleks tahtmist,” ütles Dorian väsi- 162
