mil otsavahtimine, mida geeniused põlgavad vanas eas ja mida harilikud inimesed ei või kunagi kannatada. Kuid Sibyl oli täiesti ebateadlik mõjust, mida ta avaldas. Armastus värises tal huulte naerus. Ta mõtles prints Võlujast, ja et ta võiks temast veel rohkem mõelda, siis ei rääkinud ta temast, vaid lobises laevast, millega Jim pidi sõitma, kullast, mida ta kindlasti lootis leidvat, ja imelisest pärijannast, kelle ta pidi päästma kurikavalate punasärgiliste metsavendade käest. Sest tema ei tohtinud mitte jääda lihtsaks meremeheks, mõneks laadimismeistriks või millekski muuks selletaoliseks. Oh ei! Meremehe elu oli hirmus. Ainult mõelda, et olla koledasse laeva topitud, kuhu kipuvad sisse tungima undavad, mügerikud lained, kuna must torm mastid murrab ja purjed käristab pikkadeks vinguvaiks ribadeks! Melbourne’is pidi ta laevalt lahkuma, kapteniga viisakalt jumalaga jätma ja otseteed kullaväljadele minema. Enne nädala lõppu pidi ta juba suurele puhtale kullatükile sattuma, suuremale kui varemalt kunagi leitud, ja pidi selle mereranda tooma vankriga, mida saatsid kuus ratsapolitseinikku. Metsavennad pidid kolm korda teel kallale tungima, aga iga kord löödi nad suure verevalamisega tagasi. Või ei! Ta ei pidanud kullaväljadele üldse minema. Need olid hirmsad paigad, kus inimesed jõid, üksteist baarides maha põmmutasid ja inetuid sõnu tarvitasid. Tema pidi olema kena lambakasvataja ja ühel õhtul, kui oli ratsutamas koduteel, nägi ta seda ilusat pärijannat, keda viis röövel musta hobuse seljas, ning ta ajas röövlile järele ja vabastas ilusa vangi. Muidugi hakkas see teda armastama, samuti Jim ka teda, ja nad pidid abielluma, siis koju tulema ja elama ilmatu suures majas Londonis. Jah, tema jaoks olid tagavaraks toredad asjad. Tema ise aga
