mised tunnused olemas. Sellest võib kujuneda kõige hiilgavam partii Sibylile. Nendest saab tore paar. Tema ilus välimus on tõesti silmatorkav, kõik panevad teda tähele.”
Poiss pomises midagi endamisi ja põristas oma karedate sõrmedega aknaruudul. Ta oli just ümber pöördunud, et midagi öelda, kui uks avanes ja Sibyl sisse jooksis.
„Kui tõsised te mõlemad olete!” hüüdis ta. „Mis on juhtunud?”
„Ei midagi,” vastas poiss. „Vahepeal peab ometi ka tõsine olema, arvan ma. Head päeva, ema. Kella viieks tulen lõunale. Kõik on pakitud, peale särkide, nii et pole vaja muretseda.”
„Head päeva, mu poeg,” vastas ema kummardades tõsise auväärsusega.
Ta oli äärmiselt erutatud poja tarvitatud toonist ja selle pilgus oli midagi, mis ajas talle hirmu peale.
„Suudle mind, ema,” ütles neiu. Ta lilletaolised huuled puudutasid närtsinud palgeid ja soojendasid nende külmust.
„Mu laps, mu laps!” hüüdis mrs. Vane, vaadates lakke, nagu otsiks ta silmadega kujutletud rõdu.
„Tule, Sibyl!” ütles vend kärsitult. Ta vihkas oma ema tehtud tundmusteküllust.
Nad läksid sädelevasse ja tuulisesse päikesepaistesse ja sammusid mööda tühja Euston Roadi. Möödaminejad vaatasid imestades seda tusast ja tüsedat poissi, kes kandis lihtsaid, halvasti-istuvaid riideid, kõndides nii meeldiva ja elegantse neiu kõrval. Ta oli nagu mõni harilik aednik, kes kõnnib roosiga.
Jim kortsutas aeg-ajalt kulmu, kui pani tähele endal mõne võõra uurivat pilku. Talle oli vastik see päranisil- 114
