„Ja mida soovitate siis teie teha?” küsis lord Henry viimaks.
„Tahaksin, et tuleksite ühes Basil Hallward’iga millalgi tema mängu vaatama. Tagajärgede kohta pole mul vähimatki hirmu. Teie tunnustate tingimata tema geeniust. Ja siis peame ta juudi käest vabastama. Tema on sellega seotud kolmeks aastaks – vähemalt kaheks aastaks ja kaheksaks kuuks – praegusest silmapilgust arvates. Muidugi pean ma juudile teatud summa maksma. On see korras, siis toimetan ta kuhugi West Endi teatrisse, kus ta võiks korralikult esineda. Ta teeb kogu maailma samuti hulluks, nagu on teinud minugi.”
„See oleks vististi võimatu, mu armas poiss.”
„Jah, tema suudab seda. Temas pole ainult kunst, arenenud kunstiinstinkt, vaid ka isik, ja teie olete mulle nii sagedasti kinnitanud, et elu viivad edasi mitte põhimõtted, vaid isikud.”
„Noh, millal me siis läheksime?”
„Pidage! Täna on teisipäev. Jääme homse peale kindlaks. Homme mängib ta Juliat.”
„Väga hea. Bristolis kell kaheksa, mina toon Basili kaasa.”
„Mitte kell kaheksa, Harry, palun. Pool seitse. Me peame seal olema enne eesriide tõusu. Te peate teda esimeses aktis nägema, kus ta Romeod kohtab.”
„Pool seitse! Mis aeg see on? See on ju hullem kui mõni külm laud teega või inglise romaani lugemine. Olgu siis kell seitse. Ükski dzhentlmen ei söö lõunat enne kella seitset. Kas kohtate Basilit vahepeal või kirjutan mina talle?”
„Vaene Basil! Ma pole nädala jooksul kordagi silma temale heitnud. See on otse hirmus, liiatigi, kus tema 102
