„Aga ma pean ju Sibyli mängu nägema,” hüüdis ta, „kas või ühes vaatuseski. Ma nälgin tema läheduse järele, ja kui mõtlen seda imelist hinge, mis on peidetud sellesse väikesse elevandiluust kehasse, siis täitun ma austusega.”
„Kas täna võiksite minuga lõunat süüa, Dorian?”
Noormees raputas pead.
„Täna on ta Imogen,” vastas ta, „ja homme õhtul on ta Julia.”
„Millal on ta Sibyl Vane?”
„Ei kunagi.”
„Soovin teile õnne.”
„Kui kole te olete! Tema on kõik maailma suured kangelannad kokku. Tema on enam kui üks isik. Teie naerate, aga mina kinnitan – tema on geenius. Mina armastan teda ja pean püüdma, et ka tema mind armastaks. Teie, kes te kõik elusaladused tunnete, ütelge ometi mulle, kuidas võluda Sibyl Vane’i, et ka tema mind hakkaks armastama. Mina tahaksin teha Romeo armukadedaks. Mina tahaksin, et kogu maailma surnud armastajad kuuleksid meie naeru ja kadestaksid meid. Tahaksin, et meie kire hingus nende tolmule annaks uue elu ja ärataks nende põrmus valud. Mu Jumal, kuis ma teda küll armastan, Harry!”
Rääkides käis ta toas edasi-tagasi. Närvilised laigud punasid ta palgeil. Ta oli hirmsasti erutatud.
Lord Henry vaatles teda vaikse lõbutundega. Kui hoopis teissugune oli ta võrreldes selle pelgliku ja ara poisiga, keda ta oli kohanud Basil Hallward’i ateljees! Õiena oli avanenud tema loomus, õilmitsedes leegitsevas punas. Oma peiduurkast oli roomanud ta Hing välja ja Himu oli talle teele vastu astunud.
