põhjusi — meri ja salapiiritus. Kuid sellest ei saa kirjutada. See on omapärane jonnakas võitlus, mida peavad viru viikingid petliku merega ja kurja piirivalvega. Ma tean, see ei ole tahe kergesti rikastuda, see on pigemini omapärane hasartmäng, mis sunnib kõik kaardile panema, isegi elu; see on mingisugune atavism, mis vanade viru viikingite järglasis salakaubitsemise hasardis väljendub.
Siin elasid omal ajal minu kolm koolivenda. Üks neist jäi revolutsioonikeerises Venemaale, teine hukkus piirituspaadil, kolmas — ime küll! — teenivat kuski Läänemaa kandis piirivalves. Ta tunneb väga hästi ühe poole mängu, nüüd katsub mängida vastaspoolel. Ta kõnelevat salakaubavedajaile: teie asi on salakaupa tuua, meie asi — seda kinni püüda; kumb kangem on, jääb peale. Aus mäng — igatahes!
Ega mul siin Mahus muud olegi teha. Uus põlv on peale kasvanud, kes mind ei tunne, minuealised on kõik võõraks jäänud või kodust välja veerenud. Nemadki on vaadanud rohkem mere kui maa poole. Istun rattale ja sõidan tagasi.
Veidi maad sealpool Viru-Nigula kirikut jõuan Tallinn—Narva maanteele, kus Pada linnamäel teen peatuse ja puhkuse. Siingi on kõik vanad tuttavad kohad, nii hea on neis paigus liikuda ja möödunud aegu elustada. Siin linnamäel ja selle jalal orus Pada jõe kaldal peeti kihelkonna laulu- ja lastepidusid, kus minagi omal ajal osaline ja asjamees olin. Neid kõrgeid nõlvu mööda sai alla veeretada ning üles
76
