Saan paar-kolm korda hüüda, enne kui poiss oma mõtteist ärkab ja minust aru saab. Siis kihutab tuhat-tulist lehma rukkist välja, et mõne aja pärast jälle suunata vaade merele.
Mina muudan oma sõiduteed, pöördun Iila küla kohalt kõrvale, et külastada veel kord Mahu sadamat, millest viimasel ajal näib kasvavat Kundale kardetav võistleja.
Peale mõningat sõitu ja eksimisigi liivastel metsateedel jõuangi Mahu randa. Kord käisin siin poisikesena tädipojaga kartuleid viimas. Siis ta oli tähtsusetu sadamake, õieti ei olnudki sadam, vaid väike laadimiskoht, kust soomlased võtsid kartuleid. Harva eksis siia mõni suurem purjekas, et võtta puid ja palke peale. Tormi eest laevad siin varju ei leidnud, tormipakku mindi Kunda sadamasse. Sadamasilda siin ka ei olnud, vankrid aeti madalasse vette, sealt laeti kartulikotid paati ja paat viis nad omakorda laevale.
Nüüd töötab siin süvendaja, merre ehitatakse muul meretuulte vastu ja laadimise hõlbustamiseks sild. See töö on praegu käimas. Mahu võtab nähtavasti vana Lontova kaubalaevad üle. Taani aktsiaselts, kellele kuulub Kunda vabrik ja sadam, ei ole huvitatud vana Lontova kaubandusest, kõrgete sillamaksudega peletatakse eemale needki vähesed soome jaalad, mis sinna veel käivad.
Ka muidu on Mahu palju muutunud, endiste kalurionnide asemele on tekkinud klaasverandadega maju. Ma tean selle jõukuse tõusu
