Selle kohta ei tea ma midagi öelda, jätan tütarlapse surnuaiale seda elumõistatust lahendama, ja lahkun.
Siinsamas lähedal on Alatskivi loss, mida luuletaja poisikesepõlves põõsaste vahelt võis piiluda ja imestella. Edasi külastan luuletaja lapsepõlvekodu ja paiku, kus ta võis käia ning liikuda. Kus on need künkad ja põõsad, kus ta üksi istus ja unistas, Peipsit vaatles ja oma igatsusi Peipsi taha saatis? Kes neid nüüd enam leiab, põõsad on suureks kasvanud, metsad maha võetud, ainult Peipsi valendab endiselt taevarannal. Me teame, et ta ei olnudki suure liikumistarbega laps, pigemini istus ta üksinda rukkis või mõne põõsa varjus ja laskis mõtteil lennata. Ometi pidi ta nendes paikades liikuma.
Küla Sokusoo liivikul — Kukulinn — tõeliselt Kitselinn ei ole muidugi enam endine, aga mahajäetud ning nukker paik ta on, kirjanduses elab edasi igatahes niikaua kui tuntakse Juhan Liivi ja nimetatakse tema nime. Ja kuhu me ka välja ei jõuaks, milliseid arenguteid ei käiks, — kaugele üle aegade ulatub siit Peipsi rannast võrsunud haige mehe nägemuslik luule.
Elu on lühike, luule igavene!
*
Sõidan edasi, maantee läbib võrdlemisi tihedalt asustatud alad. Tee ääres külad, üksikud talud, viljapõllud ja niidud — kultuurmaastik kõikjal. Harva läbin mõne metsatuka, või ulatub sooserv tee ääreni, enamasti ikka põllud ja
206
