Tahad luuletajat mõista, mine ta kodukohta, ütleb rahva vanasõna. Juhan Liivi mõistmiseks ei anna ta kodukoht võtit.
Ma käin siiski kõik kohad läbi. Alatskivi surnuaial on luuletaja haud. Seda teab nüüd iga laps kätte juhatada, seda võib ilma juhatamatagi kergesti leida. „Teguri“ tööliste algatusel valmistatud mälestussammas paistab ristide vahelt kergesti silma. Selle ühel küljel on luuletaja reljeefkuju, teisel prohvetlik luuletis: „Kui tume veel kauaks ka sinu maa…“
Samba jalal on mitu närtsinud pärga. Väike tütarlaps tuleb minu juurde ja seletab, et need pärjad on koolide õpireisijate poolt toodud.
„Teie muidugi teate, et Juhan Liiv oli eesti luuletaja?“ pärib elavaloomuline tütarlaps edasi. „Seda teavad küll kõik, kooliraamatuis on palju tema laule. Ta oli Alatskivi mees. Ma deklameerisin koolis emadepäeval tema laulu „Emale“. Te muidugi teate seda ka?“
„Jah, tean. Aga kas seda tead, et teda elu ajal peeti surnuks?“ pärin tütarlapselt omakorda.
Seda tütarlaps ei tea. Aga seda teab küll, et ta oli haige ja pidas end kuningapojaks.
„Aga see on imelik küll,“ imestleb tütarlaps, „eluajal peeti surnuks, nüüd teavad teda kõik. Kõik koolid, kes siia käivad, teavad, et tema haud on siin, toovad lilli ja loevad tema laule. Eks ole imelik — eluajal ei teata, nüüd teatakse. Küllap ta hingel võib nüüd hea meel olla, kui seda näeb.“
