põgenik või mõisaorjust vihkav kangekaelne teopoiss. Need pidid olema monumentaalsed kujud, kes siin metsaüksinduses pea püsti ja selja sirgu ajasid, uudismaad tegid ja karudega rinnutsi kokku läksid. Kas leiaksime siit oma seitse venda või uue Vargamäe?
Võib-olla peaks mõnest metsaperest enesest tõusma mees, kes selle suure sünteesi, metsapere eepose annaks?
LÄBI PEIPSI RANNAKÜLADE.
Peipsi rannakülad läbin kiirsõidul. Ei ole mahti ega tahtmist neis pikemalt peatuda, olgu siis, et mõnes võtan einet, palun juua või ajan kaluriga mõne sõna juttu.
Mäletan poisikesepõlvest, et siit Peipsi rannaküladest käisid meil räbalakaupmehed, vahetasid vanade räbalate vastu savikausse ja kruuse. Mõni ostis ka vana rauda. Üks Antoni-nimeline mees reisis alati oma naise Olgaga ja ööbis sageli meil, seda peeti nagu kaubasõbraks. Öömaja ja söögi eest raha muidugi ei võetud, aga Anton kinkis emale savikausi, kuna Olga jagas meile, lastele, savist piiluparte, mis sabaotsast puhudes ja külje peal olevaid sõrmilisi tarvitades imelikku häält tegid. Neist piilupartidest ei piisanudki Olga järgmise käiguni, enne tegime nad katki või kaotasime ära. Vend lõhkus oma piilu juba teisel, kolmandal päeval ära, et näha, mis tal sees on, mis seda imelikku häält teeb.
196
