„Aga kuidas meeldis?“
Muidugi meeldis, ja noormees naerab jällegi. Ta on viiulit õppinud juba koolipõlvest peale, õpetaja, hea mees, juhatas. Nüüd mängib Kaitseliidu orkestris. Kui saaks linnas targemate õpetajate juures üle õppida, siis alles mängiks. Koolimajas on raadio, seal on ta mitu korda kuulnud toredat mängu. Raadio tahab temagi endale hankida, kui rahadega joonele saab.
Noormees on nii mängu- ja jutuhoos, et unustab kõik muu. Tagasihoidlikud õed käivad meelde tuletamas, et läheb ta ju homme Kaitseliidu laagrisse ja peaks nüüd asju korraldama.
„Ega mul olegi midagi korraldada,“ tõrjub muusikamees tagasi. „Munder on lõunast saadik korras ja nööbid haljendatud, teie pange toit valmis. Ega seal suurt lähegi vaja, oleme kõik ühiskatlal.“
Magamisase valmistatakse mulle aita perepoja juurde. Ma pean veel palju noormehe küsimusi vastama ja tema jutte kuulama, enne kui uinume.
Kui järgmisel hommikul ärkan, on perepoeg ära, ta on juba varahommikul oma kompaniiga siirdunud laagriteele.
Mulle meeldib see erksa vaimuga ja huviküllane noormees. Tahaks pidada teda kogu kõrveala tõusva noorpõlve tüüpiliseks esindajaks. Ta tunneb kodukoha metsi ja soosaari, teab, kuidas puutoime järgi lõhkuda kuusepakke puunõude materjaliks, oskab puunõusidki valmistada, kuid loeb „Maailma maid ja rahvaid“,
194
