„Too võsastik seal,“ näitab peremees kõrgemat kohta eemal, „oli vanaisa aegu põllulapp, nüüd lirtsub seal vesi ja kasvab võsa. Selle on soo ära võtnud. Aga kopli ja koplialuse põllu oleme oma jõuga metsa ja soo käest tagasi kiskunud.“
Peremees kurdab edasi, et ei aita siin kraavitamine ega torutamine, veel ei ole kuhugi äravoolu. Karjamaad ja heinamaad on tümad ning soised. Kevadeti ja sügiseti solistavad lehmad põlvini vees. Heinamaa on paiguti nii tüma, et hobust peal ei kanna, tuleb heinad seljas kuhjalavale kokku kanda või haooksil inimeste jõuga kohale vedada. Talvelgi pead teed tallamas käima, et külm ligi pääseks ja raba kinni külmuks.
Mind huvitab küsimus, miks asuti siia üksikule soosaarele ja kes oli esimene asuja. Peremees seda ei tea, tema isa ja vanaisa on alaliselt siin asunud, nii kaugele kui tema isa mälestus ja teadmised tagasi ulatusid, on nende suguvõsa ikka siin metsaperes asunud. Võib-olla asus mõni esivanem siia väga vanal ajal, kui suured sõjad maad rüüstasid ja koerakoonlased rahvast tapsid. Siis ehk põgeneti metsa ja leiti siin see soosaar, kus ehitati üles onn, hakati põldu harima ja lõpuks jäädigi siia.
Istume põllupeenrale, peremees paneb piibu käima ja hakkab meelde tuletama isalt ja vanaisalt kuuldud vanu pärimusi. Jah, võib-olla oli esimene asunik mõni ettevõtlik mõisaori, kes mõisapõllult põgenes ja laande asus. Selliseid põgenikke mäletas kadunud vanaisa oma poisikesepõlvest mitutki. Kes seda nüüd enam teab
