„See on metsatalu stiil,“ mõtlen endamisi, „siin ei rutata usalduse ja sõpruse kinkimisega; on aga sõprus sõlmitud, siis seda ka peetakse.“
Peremehe ja mu reisukaaslase vahel voolab jutt juba õige soravalt, sekka ütleb ka perenaine mõne sõna. Isegi arglik peretütar julgeb meie juures viibida ja nurgalaual asju korraldada. Lapsed lutsutavad kompvekke meie läheduses ega jookse enam õue.
Kui sõber jutu sekka küsib, kuidas odraseeme tänavu üles tuli, teeb peremees ettepaneku:
„Lähme vaatama!“
Sammume mööda põllupeenart alla. Liivased ja kruusasegased põllulapid algavad toa tagant ja ulatuvad võsastikuni. Vili on üldiselt rahuldav, kuid on kohti, kus talv on oraseid rikkunud või põhjavesi liiga teinud. Kerge ei ole siin põllutöö ega kaugeltki nii tasuv kui kõrgala maadel. Peremees seletab, et mõnel kevadel sooudud ja öökülmad hoiavad kaua viljad kängus ega lase võtta kasvujõudu. Mõnikord võtab öökülm kartulipealsed kõige paremal kasvuajal, siis on kogu saak otsas, korja sügisel peenikesi pabulaid, vaata, et seemne saad kätte.
Lasen silmad käia üle talu ja põldude — talu asetseb tõepoolest soosaarel. Esimene asunik on osanud soost leida selle saare, mis aja jooksul on üles haritud ja vilja alla pandud. Kus põllud lõpevad, seal algab võsastik ja lirtsub jala all vesi. Peremees kurdab, et ühelt poolt tungib soo peale, kuna teiselt poolt saab vakamaa või paar soo käest tagasi võtta.
146
