ümbrust palju ei näe, ainult riivad kuidagi kõrvalt pilkudega. Peamiselt on see ikka mõnikümmend meetrit halli teelinti, mis rattal sõites alati silmade ees seisab, kõik muu libiseb nähtamatult mööda. Võid küll alati peatuda, kui midagi vaatamisväärset on, ütlevad rattamehed, kuid kogemused näitavad, et neid peatusi tuleb vähe. Elutempo on nii kiireks läinud, et matkamine peamiselt liikumises seisab. Mis on reisimine autodel — kihutamine, muud midagi. Maastik jookseb mööda rohelise või halli kangana, kus kõik üksikasjad kaovad ning kokku sulavad ja maastiku siluetid kindlaid piirjooni ei saagi võtta.
Kord oli mul juhus sõita kilomeetrit viiskümmend posthobustel. See oli hoopis midagi muud. Sa võisid ette kaugele näha looklevat teelinti, võisid silmadel puhata lasta maastikul, mäeküngaste ja metsasalude kindlapiirilised siluetid püsisid kaua silmade ees, neid mäletad veel praegugi. Sul oli aega vaadata, kuidas tee ääres talus lapsed õuevärava avasid ja maantee äärde jooksid postipoissi vaatama. Sa mäletad isegi nende riideid ja nägusid, tead veel tänapäev, et üks väike tüdruk tõstis käe silmade ette ja tunnistas sind käe alt. Sul oli aega mõtteid mõlgutada, pea rinnale lasta ja tukkudagi. Ärgates võisid laulugi ümiseda, ikka ja ikka aeglaselt pöörata suure maastikuraamatu lehekülgi.
Praegune reisimine, olgu see kas või jalgrattalgi, on ikkagi kihutamine. Mõnusused ja kiirus on kasvanud, süvenemine kahanenud. Nad on pöördvõrdelised: mida oled võitnud kiiru-
