narvast siia jõuab, siis näeks, missuguse ulatuse ja laadi võtab nüüd kloostripüha, mida rahvajuttude järgi omal ajal õige suurejooneliselt olevat peetud. Vana vürst Šahhovskoi ei näinud oma elutöö — väikerahvuste venestamise — kokkuvarisemist ega samade rahvaste uut elu vanadel varemeil.
Kaldun arvama, et mõne aja pärast käesolevale paigale ainult muuseumi tähendus veel jääb — rudiment sellest võimust, mis meid kord haarata ja lämmatada tahtis. Ja imelik kokkusattumine — siin vene võimu baasil leiame ka tsaariväe viimaste riismete ühishauad. Taudide käes kõdunev Loodearmee interneeriti pärast Vabadussõda siia ümbrusse. Siin nad põdesid kloostri ruumides ja kirikuski, siia on neid maetud sadasid. Mäenõlvakule püstitatud mälestussammas loendab pika rea vana võimu viimaste kaitsejate nimesid. Elu on neist üle läinud, nad on ajaloo ratta alla jäänud. Vene võimu tugipunktist ja lähtekohast on saanud sellesama võimu viimaste kaitsejate surnuaed.
IISAKU KAUDU RANNAPUNGERJALE.
Sõidan jälle maanteel. Mehaaniliselt tallavad jalad rattavänti, peaaegu hääletult kannab mind mu sõiduk maanteeäärsel jalgrajal. Vaade suundub meetrit kümme-viisteist ette teerajale, aeg-ajalt heidad pilgu vasemale või paremale ja jälle pöördub vaade ette. On õige, et jalgrattal sõites
104
