Vana rüütel aga kõndis toas paar korda edasi-tagasi, astus akna juurde, pühkis käega pikkamisi üle näo ja habeme ja vaatas mõttes välja.
„Pean ma rõõmustama, pean ma kurvastama?“ pomises ta iseeneses. „Esimene on mõistlikum… Noh, tulgu mis tuleb! Kaua mul muidugi enam elada pole.“
Üle taeva venisid pikkamisi kerged hõbepilved, jahedast hommikutuulest aetud, kadudes lõpmatult sinavasse kaugusse. Vana mees tundis igatsust neile järele minna…
VIII
Tundi kaks hiljem liikus jahirong lossiväravast välja.
Kõige ees nähti rüütel Konradi kõrget kuju. Ta istus oma vanadusest hoolimata ikka veel sirgelt ja uhkelt toreda hobuse seljas. Isa kõrval ratsutas Emiilia, puhkevas neiuilus õitsev preili, kelle sinistes silmades praegu elav rõõm läikis, puhas rõõm kullaga segatud rohelises särava looduse ja imeselge, karastava õhu üle.
Kohe nende kannul ratsutasid rüütel Kuuno ja junkur Oodo juttu puhudes, kuid selle vahega, et Oodo kõigest südamest tänast jahiplaani arutas, kuna rüütel Kuuno, kõiki Oodo arutusi tingimata õigeks kiites, salamahti teist jahiplaani haudus — jahiks ilusa Emiilia südamele.
Peale nende tuli veel palju suuremaid ja vähemaid saksu, kõik rikkalikult riides ja uhkete hobuste seljas.
Kõige viimaks tulid kannupoisid ja sulased
