„Ma mõtlen, et kui noore neiu südames… Aga see ei olegi siin vist võimalik.“
„Mis ei ole võimalik?“
„Et… et säärase neiu südames sügava isaarmastuse kõrval veel teine tundmus maad võiks leida. Andke andeks, see tuli mul mõtlematult keelele.“
„Ma näen, et olete eksituses,“ naeratas vanamees. „Isa armastus ei ole pime nagu noorte inimeste kirg, vaid valvab lahtiste silmadega armsa lapse õnne üle. Kui minu tütar oma südame sunnil mehe valib, kes väärt on tema kõrval teed elusse ette võtma, siis ei seisa mina selle vastu, vaid annan oma loa rõõmsal näol, ehk küll haleda südamega.“
„Ma tänan teid südamest nende sõnade eest. Teie tunnete mind, te teate, kui palju mul vara on. Vastake mulle nüüd ausa sõnaga: kui mul iganes peaks korda minema preili Emiilia südames enda vastu lahket tundmust äratada, kas siis arvaksite mind väärt olevat tema kõrval teed elusse ette võtma?“
Vana rüütel jäi seisma, vahtis tükk aega nagu kohkunult noormehe otsa ja ütles siis vagusalt: „Te olete igapidi kena noormees ja teie silmist paistab aus mehemeel. Katsuge õnne. Ärge lootke minult abi, aga on õnn teiega, siis jumala nimel!“
„Ma tänan, ma tänan!“ hüüdis noormees rõõmutuhinal.
Kuulataja ukse taga jõudis hädavaevalt kõrvale hüpata, kui uks lahti läks ja rüütel Kuuno välja astus. Kui tema sammude kõmin oli kojas vaikinud, tõttas ka kubjas kassisammul välja, kuuldud uudist teistele kuulutama.
48
