kur Hans end teist korda pruudi magusale suule tormi jooksma, aga Agnes libises tema nõu märgates isa käte vahelt välja ja tõttas trepist üles.
Järgmine päev oli pulmade ettevalmistamise päev. Vanaaegsel viisil ja vanaaegse toredusega pidid pulmad peetud saama — see oli Mönnikhuseni kõikumatu tahtmine. Piduliste arv oli linnas veel palju suurem kui Kuimetsas, sest linn kubises mõisnikkudest. Vaevalt suutis linna suur gildimaja kõiki kutsutud võõraid mahutada. Rüütlid, nende naised ja hobused olid toredasti ehitud, olgu küll, et ehted enamasti põlatud kodanike käest laenatud olid. Vaesuse tunne ei seganud kellegi pidurõõmu: kuulus liivi kergemeel ajas viimast korda õisi. Viin ja õlu peletasid mured kaugele, mehed hooplesid ja trallitasid, naised peksid keelt ja heitsid võrkusid välja nagu kõige sügavama rahu ajal. Kõigist pulmalistest ei võtnud üksainuke üldisest pidurõõmust nähtavat osa, ja see oli — pruut ise. Agnes oli tuim ja tumm, ta näovärv lumivalge, peaaegu läbipaistev, jooned otsekui kiviks tardunud, huulte ümber seisis muutumata naeratus, nagu seda inimeste juures nähakse, kes naeratades surnud. Võõraste nali, mis igakord kõige peenem ei olnud, ei kihutanud pruudile kordagi puna palge, ei sundinud teda kordagi naerule. Kuulis ta neid naljasõnu? Kuulis ja nägi ta ülepea midagi? See oli väga kahtlane, sest Agnese suust ei tulnud peaaegu sõnagi, ta pilk oli tume, ta silmad vaatasid ühtepuhku ilma arusaadava mõtteta kuhugi lõpmatusse kaugusse. Ta tegi kõik, mida isa ja targad tädid teda teha käskisid, ta laskis oma keha ehtida, seisis kannatlikult raske mõrsjakrooni koorma all,
