„See tähendab, et miila pulmade vastu enam ei tõrgu.“
„Seda ma ootasin ammugi,“ naeratas Mönnikhusen, kuna junkur Hans pruudi käest kinni sasis ja esiti neid, siis pruudi kahvatuid huuli suudlustega kattis. Oma joovastuses ei pannud ta tähelegi, et Agnes tema käte vahel külm ja tuim nagu elutu kuju oli.
„Ratsasõit oli vist väga lustlik, et sinu kõva südant nii järsku pehmendas?“ naljatas Mönnikhusen.
„Jah, see oli väga lustlik ratsasõit,“ kostis Agnes kentsakalt naeratades.
„Hea tagajärje pärast ei taha ma sinuga tapelda, nagu see esiotsa mu nõu oli. See oli sinust ettevaatamatu tegu, hilisel õhtul peaaegu üksipäini linnast välja sõita, kuna Ivo Schenkenbergi toored, taltsutamata mehed igal pool luusimas on. Loodan, et sul nendega mingit kokkupõrkamist ei olnud?“
„Ei olnud,“ kostis Agnes tuimalt.
„Oleksid sa minu kaasa võtnud,“ ütles Risbiter, „siis ei oleks sul mingit kokkupuutumist karta pruukinud.“
„Jah, Agnes,“ ütles Mönnikhusen pehmelt,
„ma rõõmustan südamest, et sa nüüd noorema ja kangema mehe kaitse alla saad. Ma ei usu, et ta sind rohkem armastab kui mina, aga vististi jõuab ta sind paremini võõra vägivalla ja sinu enese edevuse eest kaitsta kui mina seda paraku teha võisin.“
Vana rüütel pani liigutuses käe tütre kaela ümber ja andis ta valgele otsaesisele suud. Seda enesele heaks eeskujuks arvates valmistas ka jun-