säherduse teotuse nii ruttu! Õige rüütel leinaks säärase häbi pärast eluaja.“
Nüüd alles hakkasid junkru segamini raputatud ajud selgima, selgides kanget vahtu peale korjates. See vaht oli kärsitu viha, mis nüüd nagu kuiv kasetoht äkisti põlema süttis. Junkur kargas jalule, tõukas õe karedalt eemale ja kärgatas välkuvail silmil:
„Mis häbi mul peab olema? Kelle ees? Teie, närude, ees? Kui ma tahan, saate kõik piitsa nagu koerad: tulge siis häbistama. Ja — oh, kui mul see saadana täkk käes oleks, kes mu maha viskas, küll ma teda materdaksin! Pihuks ja puruks peksaksin, et ta mu jalge ees kärvaks. Siis ma naeraksin. Oota, kurjategija, oota, oota, küll ma su veel kätte saan!“
Junkur kiristas hambaid ja raputas ähvardavalt rusikat; siis sattus ta pilk Jaanusele, kes pahase ning veidi põlgava näoga teda silmitses, ja nüüd süttis ta viha selle vastu leegitsema. Sammu ette astudes, rusikaid ja pead ette sirutades seadis ta enese võitlusvalmilt Jaanuse ette ja karjus:
„Mis sa, loll, mind vahid? Talumats, koeranahk! Sinu see häbematu täkk oli, ja kui ma teda kätte ei saa, siis lasen sinule piitsa anda.“
Jaanus tõmbas kulmu kortsu ja vahtis, silmad põnevil laiali, teisele silmi.
„Vahi, vahi, koer! Armust ma sulle kord nahatäie kinkisin, aga nüüd pead sa ta kätte saama.“
Jaanus surus sõrmed pihku ja astus, näost kahvatu, ka sammu ligemale, rind rinna vastu.
„Katsu sa mind puudutada! Ja kui sa ennast
36
