ja vaimudega läbi käib ja austasid teda seda enam.
Niisugune mees oli Prohveti-Pärt, — üks pimeda keskaja vähestest valgusekujudest.
VI
Ähkides jõudis Jaanus oma koorma ja seltsiliste — Emmi, hobuste ja Tarapitaga üksiklase koopa juurde, kus ta ikka veel uimase Oodo pehmele murule asetas. Prohveti-Pärdile seletas ta lühidalt, mis sündinud oli.
Vanamees katsus veidi junkru pead ja liikmeid, kadus siis koopasse ja tuli varsti tagasi, käes läbipaistva märjukesega täidetud klaasike. Selle klaasikese suud hoidis ta Oodo nina ees. Kui minestanud poisile märjukese hais ninasse oli tunginud, hakkas ta kohe liigutama, tõmbas korra sügavasti hinge ja lõi silmad lahti.
„Ta ärkab elusse!“ karjatas Emmi ja haaras rõõmutuhinal kahe käega venna ümbert kinni.
„Oh sa pai Oodokene!“
Oodo vahtis laiul silmil veel pooluimaselt kõiki neid, kes tema ümber seisid, ajas enese istukile ja näis järele mõtlevat.
„Ega sa palju häda saanud, kulla vennake?“ kuulas Emmi osavõtlikult ja silitas venna põske.
Junkur vahtis imestades õe otsa ja pomises:
„Mis häda, millal ma häda sain?“
„Kui… kui see rumal täkk su seljast maha viskas.“
„Eks ole häbi,“ pilkas eremiit sõbralikult, „noor rüütel laseb enese maha visata ja unustab