„Kannatage veel, Ivo Schenkenberg!“ palus Agnes. „Ärge andke teda kohtu alla, enne kui õiged tunnistajad kohal on. Minu isa üksi võib teda õigusega süüdlaseks ehk süütuks tunnistada. Tema ei kannata iialgi, et inimesele, kes tema ainsa lapse elu on päästnud, ülekohut tehakse.“
„Tunnistajaid Kuimetsast on muidugi vaja, ja see oleks väga soovitav, et rüütel von Mönnikhusen ise tunnistajana äraandja vastu välja astuks,“ ütles Ivo mahedasti. „Kuid siis peaksime paraku teid, armuline preili, kuni kohtuasja lõpetuseni vangis pidama.“
„Mispärast?“ küsis Agnes kohkudes.
„Teie võiksite oma silmadega iga tunnistajat eksitada, preili von Mönnikhusen.“
„Kuidas nii?“
„Missugune mees suudaks jah ütelda, kui teie ei ütlete? Kas teie oma võimust nii vähe tunnete, kena nõid? Mina nägin teid mõne päeva eest esimest korda eluajal ja olen selle lühikese ajaga teiseks inimeseks muutunud. Tänini arvasin ma oma kallist kasuvenda pahuraks, õelkavalaks, valelikuks inimeseks, aga teie silma vaadates olen ma peaaegu valmis uskuma, et ta inglitest puhtam on.“
Ivo meelitus mõjus kentsakalt Agnese peale; tal oli tundmus, kui oleks kihvtise ussi susin ta kõrvu puutunud; külm värin käis ta kehast läbi, ta südames sosistas salahääl: vaata ette!
„Teie pidasite oma kasuvenda — pahaks inimeseks?“ ütles ta aralt.
„Ma ei pidanud teda mitte ainult selleks, vaid ma tundsin teda kui paha inimest,“ tõendas Ivo kurblikult. „See on imelik, et teie, armuline
