teda sõnadega taevasse tõstes, temale igast asjast kiitust otsides; küsis aga Agnes Gabrieli järele, siis ei leidnud eideke küllalt sõnu „isamaa ära-andjat ja viletsat salakuulajat“ laites. Agnes märkas varsti, et vanamoor kiitust ja laitust ette seatud plaani järele välja jagas. See tähelepanek jahutas imeliku kiirusega haige tänutundmust oma hoolitseja vastu, tegi teda kalgiks ja umbusklikuks: ta rõõmustas kuuldes, et Gabriel ikka elus ja terve, ja laskis kõik muud jutud ühest kõrvast sisse, teisest välja.
Kümnendal päeval pärast Agnese haavamist andis vanamoor Ivole teada, haige olla nii kaugele toibunud, et juba üles tahab tõusta. Ivo käskis vanamoori õues oodata ja läks üksipäini haiget vaatama. Agnes oli voodis istukile tõusnud.
„Mis mu vaene reisiseltsiline teeb?“ oli ta esimene küsimus.
Ivo kortsutas vähe arusaadavalt kulmu.
„Teie suhtute sellesse inimesesse väga suure osavõtuga?“ küsis ta tumeda häälega, neiu valget nägu, milles sügavasse vajunud silmad telgi poolpimeduses peaaegu mustalt läikisid, ahne pilguga silmitsedes.
„Ta on mind surmahädast ja vangipõlvest päästnud,“ kostis Agnes vagusalt, „kuidas võiksin ma siis tema suhtes osavõtmatu olla?“
„Temal oli kerge teid venelaste käest päästa, sest tema ise on neid Kuimetsa juhatanud.“
„See on vale!“ hüüdis Agnes elavalt.
Ivo kehitas õlgu: „Seda näitab ülekuulamine Tallinnas.“
„Süütut ei või ükski kohus hukka mõista.“
„Kes teab?“
