elus peaks olema. Seepeale tõmbas Ivan Julm kulmu kortsu — märk, mis Moskva riigis tuhandeid värisema paneb — pööras ülijulgele palujale selja ega rääkinud temaga sel puhul enam sõnagi. Gabrieli sõbrad ja tuttavad värisesid tema elu pärast ja hoidsid temast kui pidalitõbisest eemale, onu Fjodor Nikititš noomis teda karedate sõnadega. Õnneks ei olnud tsaari vihal seekord tõsisemat tagajärge. Iga mõistlik inimene oleks sarnasest äpardusest tulevikuks õpetust võtnud ja teisel korral palju, palju targem olnud. Mitte nii kui teie alandlik sulane Gabriel, kes paraku loomu poolest põikpea on ja igas asjas sellesinase põikpea järele armastab teha. Temal ei olnud mingisugust põhjust arvata, et isa veel elus on, aga ta oli selle mõtte kord pähe võtnud ja hoidis sellest visalt kinni.
Järgmisel aastal jooksis Gabriel oma salgaga kindla lossi peale Lõuna-Liivimaal tormi, sai võidu ja võttis sealjuures ühe tähtsa mehe vangi. Onule tuli mõte, et Gabriel vahest tsaari lepitada võiks, kui ise selle vangi tema kätte viib. Gabriel pidi käsku täitma ja vangi ühes teistega Pihkvasse viima, kus Ivan sel ajal viibis. Tsaar rõõmustas, tuletas Gabrieli ilma vihata meelde ja käskis teda midagi head asja paluda. Ilma viibimata palus Gabriel oma õnnetule isale armu. Jälle tõmbas Ivan kardetud kulmu kortsu ja küsis: „Kas ta siis veel elab?“ — „Ma ei tea seda, aga ma loodan,“ oli Gabrieli vastus. Selle peale pahvatas Ivan Julm naerma, mida väga harva juhtus, ja hüüdis pead vangutades: „Oh sa rumal, rumal, sa palud kurjategijale armu ja ei tea isegi, kas ta veel elus on.
