rahataguja oma poegadest ega kasulapsest mitte, sest kõik kolm olid üleannetud, taltsutamata loomuga poisid ja isekeskis alati riius. Ivo ja Christoph sõimasid kasuvenda pea venelaseks, pea tatarlaseks, ja Gabriel andis neile rusikatega vastust. Mida vanemaks poisid said, seda kangemaks kasvas vihavaen nende vahel. Ühel päeval, kui Gabriel 17-aastane oli, ei suutnud ta kasuvendade kiusu enam välja kannatada. Ta andis kummalegi viimast korda mööda kõrvu ja hüüdis: „Olen ma venelane, siis tahan ka seks jääda!“ — ja jooksis kasuisa majast pakku, otsekohe Viljandi poole, sest ta oli kuulnud, et seal üks vürst Sagorski venelaste sõjapealik oli. Siin kippus ta häbematu julgusega otsekohe vürsti jutule, kes teda nähes tagasi põrkas ja hüüdis: „See on ju minu vend Gavrilo!“ — „Gavrilo küll, aga mitte vend, vaid vennapoeg,“ kostis poiss julgesti, rääkis oma eluloo üles ja andis põueoda, kuldsõrmuse ja pitseeritud kirja vürsti kätte. Vürst luges kirja, tunnistas asju, jäi uskuma, võttis Gabrieli enese juurde ja tegi temast tubli sõjamehe. Gabrielil oli nüüd hea põli, sest onu, kellel lapsi ei olnud, pidas teda kui oma last, lubas kõik vara temale pärandada, seadis ta täisealiseks saades ülemaks 1000 mehe üle ja andis talle voli teha, mis tahab. Gabriel tarvitas antud voli selleks, et sakslastele, rootslastele ja poolakatele võimalikult rohkel mõõdul tuska tegi. Tema nimi sai venelaste seas varsti kuulsamaks kui asi väärt oli. Tsaar Ivan ise laskis ta enese ette kutsuda, kõneles temaga armulikult ja oleks temale vist ka teoga armu näidanud, poleks mitte Gabriel oma õnnetust isast juttu teinud ja temale armu palunud, kui ta kogemata veel
