woorimehega! Wahel sündis see ka suuremas seltskonnas. Siis oliwad nemad, Hedwig ja Kalamaa, ilma keskpaik. See oli nii hää. Nemad ütlesiwad „saagu“, ja kõik sai. Ja kui peenetundeline Kalamaa tema wastu mõistis olla! Aga ka halb oli ta mõnikord, jättis Hedwigi üksi, ei teinud temast wäljagi. Kui aga Hedwig sellepärast nukraks sai, ütles Kalamaa:
„Seda teen ma ju kõik sinu enese pärast, ma tahan, et sa talutamata astuma õpiksid.“
Õige! Kuidas tema, Hedwig, ise sellest aru ei saanud. Päälegi oli ta waremalt omal jalgel seismisest unistanud. Kus kohal? Sääl wäikses kambris ja mere ääres kiwi otsas. Nüüd aga trambib Robert mudaste jalgadega tema pääl ja pillub tema pihta märki. Pärast istus ta sääl Kataga. Aga ilusasti oskab ta „lupsu“ wisata, ka doktor Kalamaa pani seda tähele.
* *
*
Aga kui pagana wäike see linn elamiseks oli! Warsti sai kõik nähtud. Pesa, mis pesa, nagu doktor Kalamaa öelda armastas. Aga mis wõis temagi sinna parata. Ta teadis ju küll palju, aga seda mitte, kuidas linna suuremaks, ei, huwitawamaks teha.
88
